Praegu räägime tehisintellektist (AI) sama õhinal nagu üle-eelmisel sajandil elektrist – kes uue jõu enda kasuks tööle paneb, see juhib tulevikku. Kui AI on uus elekter, siis AI-tehas on elektrijaam, mis seda „elektrit" toodab. See pole lihtsalt metafoor, vaid reaalne tehnoloogiline võidujooks: riigid ja ettevõtted, kellel on oma AI-tehased (ehk tohutu arvutusvõimsusega keskused), saavad teiste ees mitmeaastase edumaa. Ettevõtjatel ja tehnoloogiainimestel on aeg aru saada, miks AI-tehased on kriitilise tähtsusega – muidu jääme nagu küla, kus pole voolu: küünlavalgel helgemaid aegu ootamas, samal ajal kui naabrid säravad prožektorite valguses.
Mis on AI-tehas (ja miks see pole lihtsalt andmekeskus)?
Lihtsustatult on AI-tehas andmetöötluskeskus, mis on algusest lõpuni ehitatud tehisintellekti loomiseks. Kui tavaline andmekeskus on nagu ladu, kus andmeid lihtsalt hoitakse ja töödeldakse, siis AI-tehases "toodetakse intelligentsust" – andmetest treenitakse välja mudeleid ja luuakse uusi teadmisi. NVIDIA sõnul juhivad AI-tehased kogu AI elutsüklit algusest lõpuni: toorandmete sisend, suurte mudelite treenimine, nende peenhäälestus ning lõpuks massiline järeldamine ehk mudeli ennustuste reaalajas kasutamine. Ehk AI-tehase "toode" ongi tark otsus või ennustus, mida ettevõte saab kohe oma teenustes rakendada. See tähendab, et tehisintellekt ei jää enam vaid prototüübiks, vaid muutub kohe praktiliseks konkurentsieeliseks neile, kes seda vabrikut kasutavad.
Pole ime, et NVIDIA juht Jensen Huang rõhutab AI-tehase kontseptsiooni – just nagu tööstusrevolutsioon automatiseeris füüsilise tootmise, automatiseerib AI-tehas teadmiste tootmise. Oluline on mõista, et AI-tehas ei võrdu suvalise serveriruumiga. Forbesi andmetel on tavapärased andmekeskused üldotstarbelised, samas kui AI-tehased on spetsiaalselt optimeeritud kogu AI väärtusahela jaoks. Kui andmekeskus on autopark, siis AI-tehas on F1 meeskond – kõik on timmitud tippkiiruse saavutamiseks. Seal on kümned tuhanded ülikiired graafikaprotsessorid, erilahendused andmete liigutamiseks ning jahutussüsteemid, mis jahutavad masinavärki sama intensiivselt nagu tööstuslikus teraseahjus. Tulemuseks on süsteem, mis suudab päevade või tundidega ära teha sellise AI-arvutustöö, mis tava-andmekeskuses võtaks kuid. Nagu tavalise vabriku ja labori vahe: üks teeb masstoodangut, teine piirdub prototüüpidega.
USA ja Hiina on meist valgusaastate võrra ees
Räägime otse: Eesti ja ka laiemalt Euroopa on AI infrastruktuuri võidujooksus sabas sörkimas. USA ja Hiina on juba ammu stardijoonelt minema sööstnud. Hiljutine Stanfordi raport näitas, et 2024. aastal loodi USA-s 40 märkimisväärset tehisintellekti mudelit, Hiinas 15, aga terves Euroopas vaid 3 – ja needki kõik Prantsusmaal. Teisisõnu, Ühendriigid edestavad isegi Hiinat mäekõrguselt, Euroopast rääkimata.
Ameerika tech-gigantidel (Google, OpenAI, Meta jt) on käsutuses maailma võimsaimad "elektrijaamad" ehk AI-tehased, mis muudavad innovatsiooni igapäevaseks tooteks. Hiinal on riiklikult toetatud superkeskused, mis toidavad nii ärisid kui riigi julgeolekuhuve. Euroopal? Meil on mõned tugevad superarvutid, aga suures plaanis oleme olnud pigem tarbijad kui tootjad.
Toome ühe näite: Meta (Facebooki emafirma) ehitab praegu Louisiana osariiki tehisintellekti keskust, kuhu plaanitakse 1,3 miljonit GPU-d ning mis neelab 1,5 gigavatti võimsust – investeering umbes 10 miljardit dollarit. Selline projekt ületab mastaabilt mitmekordselt isegi kõige ambitsioonikamad Euroopa plaanid. Euroopa Komisjon räägib AI-gigatehastest, milles oleks üle 100 000 tipptasemel kiibi – tohutu number, aga võrreldes Ameerika 1,3 miljoni GPU projektiga on selge, kui kaugel me tegelikult oleme. Nvidia tippprotsessorid maksavad ~40 000 $ tükk, võite teha ise arvutused.
Lisaks tehnilisele edumaale kaitseb USA oma positsiooni ka geopoliitiliselt. Hiljuti piirati seal riikliku otsusega tipp-AI kiipide eksporti, et vältida nende tehnikaga teiste (sealhulgas Euroopa) mega-keskuste ehitamist. Selge sõnum: Ameerika ei kavatse oma edumaad lihtsalt käest anda. Samal ajal investeerib Hiina agressiivselt omavalmistatud kiipidesse ja süsteemidesse, et USA sanktsioonidest mööda hiilida.
See kõik tähendab, et kui meie lihtsalt käed rüpes ootame, jäämegi sõltuma nendest suurvõimudest nii riigi kui ettevõtete tasandil. Olukord on võrreldav sellega, kui Eesti peaks kogu oma elektri ostma välismaalt – kallilt ja tingimustel, mida meie ei dikteeri.
Euroopa vajab oma "elektrijaamu"
Õnneks on Euroopas aru saadud, et ilma oma AI-tehasteta jääme igaveseks teiste rongi sabas loksuma. Euroopa Komisjon avalikustas hiljuti plaani investeerida 20 miljardit eurot uude AI taristusse, et rajada 3–5 hiiglaslikku AI-gigatehast üle Euroopa. Need keskused oleksid avaliku ja erasektori koostööna rajatud "super-andmekeskused", mis on varustatud sadade tuhandete protsessoritega, et treenida järgmise põlvkonna tehisintellekti mudeleid siin samas Euroopas.
ELi visioon on teha Euroopast "tehisintellekti manner" – et meil oleks oma võimekus luua kõige arenenumaid mudeleid, mitte ainult kasutada teiste omi. Nagu ütles Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen, on eesmärk, et need gigatehased võimaldaksid kõigil meie teadlastel ja ettevõtetel – mitte ainult suurimatel – arendada tipptasemel suuri mudeleid, mida on vaja, et Euroopast saaks AI manner. See on julge ja vajalik eesmärk.
Miks eriti väikeriigid peaks sellest hoolima? Sest kui Euroopas suudavad ainult Saksamaa või Prantsusmaa endale AI-"elektrijaamu" lubada, siis ülejäänutest saavad tarbijad. Eesti sugusel väikeriigil on kriitiline olla osa sellest taristust – muidu juhtubki nii, et meie andmed, keel ja vajadused jäävad suurte kõrval tahaplaanile.
Euroopa plaanis nähakse ette, et rahastus tuleb ühiselt (EL eelarvest, Euroopa Investeerimispanga kaudu ja eraettevõtetelt). See tähendab, et ka Eesti saab ja peab sellesse panustama, olgu siis rahaliselt, poliitiliselt või vähemalt aktiivse kasutajaskonnaga. Me ei ehita võib-olla oma rahvuslikku AI tehast üksinda, kuid peame olema Euroopaga ühiselt laua taga. Nii tagame, et näiteks eesti keel ja kultuuriline kontekst on esindatud nendes uutes mudelites, mitte ei jää globaalses AI-s ülesõidetud kõrvalteemaks.
Euroopa rõhutab ka tehnoloogilist suveräänsust. Oma AI-tehased annavad võimaluse treenida mudeleid vastavalt meie väärtustele ja reeglitele. Meil on rangemad andmekaitse- ja ohutusnõuded (GDPR, AI määrus jms) kui USA-s või Hiinas, mistõttu on vaja kohalikku võimekust, kus neid reegleid järgides mudeleid luua.
Näide: Prantsuse idufirma Mistral AI (millel on muuseas NVIDIA toetus) on üks neist, kes loodab Euroopa taristul treenida konkurentsivõimelisi mudeleid, mis aga arvestavad EL-i rangeid nõudeid andmete privaatsusele ja tehisintellekti turvalisusele. Kui meil puudub oma infrastruktuur, siis oleme sunnitud kasutama USA pilveteenuseid, mis ei pruugi vastata meie seadustele või võivad ühepoolselt tingimusi muuta. Eesti ettevõtjad vajavad kindlust, et nende andmed ja äri saavad toetuda infrastruktuurile, mis on meie kontrolli all ja meie tingimustel.
Lühidalt: Euroopa (sh Eesti) peab ise ehitama oma AI "elektrijaamad", vastasel juhul ostame me tulevikus kogu "AI-elektri" sisse. Olukorras, kus USA-l on edumaa ja isegi takistatakse tipptehnoloogia kättesaadavust, on enda mänguvälja loomine eksistentsiaalne küsimus – eriti väikeriikidele, kes muidu suure lombi ääres vaikselt hääbuvad.
Kuidas AI-tehased mõjutavad Eesti ettevõtteid?
Võib tekkida küsimus: kuidas see kõik puudutab konkreetset Eesti idufirmat või tööstusettevõtet täna? Väga otseselt. Siin on mõned võtmekohad, miks Eesti ettevõtja peaks AI-tehastest hoolima:
Andmete kontroll ja turvalisus
Eesti firmad koguvad unikaalseid andmeid (olgu need siis e-tervise, finantstehingute või näiteks eestikeelse klienditeeninduse andmed). Oma AI-tehases saab neid andmeid turvaliselt kasutada, ilma et peaks neid laadima USA suurkorporatsiooni pilve. See tähendab vähem juriidilist peavalu ja kindlust, et ärikriitilised andmed ei lenda üle ookeani kellegi teise kapriiside meelevalda.
Näiteks Euroopa ühes tippsuperarvutis LUMI-s Soomes treenis idufirma Silo AI kohalikke keelemudeleid ning tulemus oli nii väärtuslik, et USA kiibitootja AMD ostis Silo AI üle 600 miljoni dollari eest ära. Kujutage ette, kui meil oleks rohkem selliseid edulugusid – aga selleks on vaja kohalikke võimsusi, kus neid arenguid teha. Ilma taristuta voolab meie parim AI-teadmiste kapital lihtsalt välja.
Konkurentsivõime ja kiirus
AI-tehas võimaldab kiirust. Uute mudelite prototüübist tootmisküpseks saamine võib toimuda nädalatega, mitte aastatega. Eesti ettevõttele tähendab see, et ta suudab konkureerida rahvusvahelisel turul võrdselt – luua oma keelemudelid, pildituvastussüsteemid või tehisnõustajad kiiremini kui need, kel puudub ligipääs suurele arvutusvõimsusele. Kes teeb kiiremini, see saab turueelise.
Kui meie firmad peavad aga oma mudelite treenimiseks järjekorras ootama mõne välismaise pilveteenuse taga või ei saagi seda teha kõrge hinna tõttu, siis on neil raske võistelda. AI-tehas on nagu staadion – kui meil seda pole, saadame oma sportlased olümpiale ja pärast vangutame pead, miks jälle 48. kohaga piirdusime.
Keeletehnoloogia ja kultuuriline konkurents
Eesti keel on maailma mastaabis väike, aga meie jaoks hindamatu väärtus. Suured globaalsed keelemudelid (nt GPT-4) küll oskavad eesti keelt, aga see pole nende prioriteet. Kohaliku AI-tehase olemasolu tähendab, et me saame treenida mudeleid spetsiaalselt eesti keele ja konteksti jaoks.
See puudutab nii avalikku sektorit (eesti keele tõlkesüsteemid, hariduslikud AI-abimehed koolides) kui ka erafirmasid (kohalikud virtuaalassistendid, turismi- või klienditeenindusrobotid, mis mõistavad eestlasi). Ilma omapoolse panuseta jääb eesti keel varju.
Juba praegu näeme, et Euroopa tipptasemel AI-mudelid on valminud suurtes keeltes (prantsuse jne) – kui tahame, et eesti keel ja meie kultuurilised nüansid oleksid samuti esindatud, peame selle töö ise ära tegema. AI-tehas annab selleks võimsuse.
Innovatsiooni ökosüsteem
AI-tehasest ei võida ainult üksikud IT-firmad. Kujutage ette, et Eestis on ligipääs maailma tipptasemel AI-arvutusressursile (kas soomlaste Lumi rahuldab meie vajadused 3-5 aasta pärast?). See meelitab siia talenti – teadlasi, doktorante, insenere –, kes muidu läheksid Silicon Valley'sse, sest siin pole millegagi suuri ideid katsetada.
See looks ümber AI-tehase terve ökosüsteemi: ülikoolid teeksid rohkem koostööd ettevõtetega, tekiks uued startup'id, kes kasutavad avanevat ressursi uute lahenduste loomiseks (nagu omal ajal mobiilside areng tõi meile Skype'i jms). Iga uus tehnoloogiline "elektrijaam" on innovatsioonimagnet. Kui me seda magnetit Eestisse ei too, lähevad meie andekad pead sinnapoole, kus see on – ja suure tõenäosusega on see koht kuskil USA lähedal.
Kokkuvõttes puudutab AI-tehas Eesti ettevõtteid samamoodi nagu interneti või elektri kättesaadavus puudutas ettevõtteid 20 aastat tagasi – sellest sõltub, kes jääb ellu ja kes kaob konkurentsist. Need firmad, kes suudavad ära kasutada tipptasemel AI tööriistu, tõusevad esile; teised jäävad parimal juhul allhankijateks. Meil on valik: kas ehitada üles oma AI-võimekus (kasvõi liitlastega koos) või loota, et välismaalt pudenevad meile piisavalt head teenused. Viimane variant pole strateegia, vaid sama hea kui Hiltonis slotti keerutada.
Mis juhtub, kui me lihtsalt ootame?
Eestlasele omaselt võiks ju mõelda: "Las suured teevad, meie ju niikuinii ei jõua nendega sammu pidada." See oleks ränk viga. Kui me praegu lihtsalt ootame, siis juhtub järgnev:
Taandume tarbijateks
Hakkame importima kaupa. Kõik uus AI tuleb sisse osta USA-st või Hiinast. Meie ettevõtted hakkavad maksma ebameeldivat litsentsitasu iga tehisintellekti kasutuse eest, sest oma alternatiive pole. Iga euro, mis võiks kasvatada Eesti majandust, läheb hoopis Silicon Valley poiste taskutesse.
Konkurents eirab piire
Välismaised firmad, kelle käsutuses on AI-tehased, tulevad ise meie turule ja löövad kohalikke tegijaid oma tehisintellekti võimekusega. Näeme juba praegu, kuidas näiteks Amazoni, Google'i või Hiina ettevõtete lahendused trügivad igasse valdkonda. Kui meil pole midagi vastu panna, kaotavad Eesti firmad oma turuosa isegi koduturul. Oleme nagu väikesed külapoed, mis supermarketitega ei suuda konkureerida.
Talendijahi kaotus
Meie parimad ajud – AI-uurijad, andmeteadlased – lähevad sinna, kus on ressursid. Täna võib veel maailma tipptalenti motiveerida Eestisse tulema meie hea elukeskkond või mõni innovaatiline projekt, aga homme küsivad nad: kus on teil siin see supercomputing cluster, millega ma oma neurovõrgu mudelit jooksutada saan? Kui vastus on "ei olegi, aga Soomest võib uurida", siis nad tänavad ja pakivad kohvrid.
Keele ja kultuuri hääbumine digiruumis
Ilma ise panustamata upub eesti keel globaalsesse mürasse. Suured mudelid arenevad inglis- ja hiinakeelses infosfääris edasi ning meie keeletehnoloogia jääbki nišiks. Eesti keel võib digiajastul muutuda teise klassi kodanikuks, keda suured süsteemid mõistavad kehvemini kui suuremaid keeli. See omakorda vähendab eestikeelse tehnoloogia konkurentsivõimet (kes tahaks kasutada kehvemat virtuaalassistenti, ainult et see räägib eesti keelt? Pigem minnakse üle ingliskeelse parema vastu).
Muidugi leidub skeptikuid. On öeldud, et Euroopa raha AI-tehastele võib olla "raiskamine", sest tehnoloogia vananeb kiiresti – umbes pooleteise aastaga tuleb juba uued ja võimsamad protsessorid peale. Aga see argument kehtib igas kõrgtehnoloogilises valdkonnas. Kas me seepärast ei ehitanud 4G mobiilivõrku, et "nagunii 5G tuleb varsti"? Vastupidi – see tähendas, et pidime kiiresti 4G ära tegema ja kohe 5G kallale asuma.
Sama on AI-tehastega: iga edasi lükatud aasta on tegelikult kaotatud poolteist aastat edumaad. Kui me praegu hoogu ei võta, siis 1,5 aasta pärast arutame sama asja, aga stardijoon on meist jälle kaugemale nihkunud. Nagu nõiaring: täna kallis, homme veel kallim ja vajadus aina kasvab.
Lõpuks taandub kõik tahtmisele ja julgusele. Euroopa Komisjonil on plaan olemas, raha hakatakse kokku panema, esimesed AI-tehased (väiksemas mõõdus) juba töötavad siin-seal. Küsimus on, kas Eesti häält on selles kooris kuulda. Meie visiooniga ettevõtjad peaksid valitsusele märku andma, et see teema on tähtis täna. See pole ainult "IT-meeste mängumaa", vaid mõjutab kõiki sektoreid alates tervishoiust kuni põllumajanduseni ja haridusest rääkimata.
Kui 19. sajandil ehitati raudteed ja elektrivõrgud, siis 21. sajandil on AI-tehased see taristu, mis otsustab riikide edulood. Ärgem siis jäägem pimedaks nurgaks valgustatud maailmas. AI on uus elekter – meil on vaja julgust ehitada oma elektrijaam.
Iga visionäär, iga tehnoloogiaguru ja iga poliitik peaks endalt küsima: kas me tahame Eestit, mis loob tehisintellekti lahendusi, või Eestit, mis laeb alla teiste loomingut? Euroopa rong AI-mandri suunas on lähiajal väljumas – Eestil tuleb kindlasti selle rongi peale hüpata, vastasel korral leiame end mahajäetud jaamas, pimedas ja külmas, kirumas, et elekter on jälle ära.
Allikad ja viited:
- Reuters. US tightens its grip on AI chip flows across the globe. reuters.com
- NVIDIA. AI Factories Are Redefining Data Centers and Enabling the Next Era of AI. nvidia.com
- Forbes. What Is AI Factory, And Why Is Nvidia Betting On It? forbes.com
- Stanford University. AI Index Report 2024. aiindex.stanford.edu
- Data Center Dynamics. Meta to build $10 billion AI data center in Louisiana. datacenterdynamics.com
- Euroopa Komisjon. Ursula von der Leyeni kõne tehisintellekti taristu teemal. ec.europa.eu
- Mistral AI. Euroopa tipptasemel tehisintellekti arendus. mistral.ai
- LUMI Superarvuti. Euroopa ülikiire andmetöötlustaristu. lumi-supercomputer.eu
- AMD Press Release. AMD to acquire Silo AI. amd.com